Seitsmenda päeva adventistidena tunnistame Piiblit oma ainsaks usu aluseks. Alljärgnevad punktid moodustavad koguduse arusaamise Pühakirja õpetusest ja selle väljendusest.
1. Pühakiri
Pühakiri — Vana ja Uus Testament — on Jumala kirjutatud Sõna, mis on antud jumaliku sisenduse läbi Jumala pühade meeste kaudu, kes kõnelesid ja kirjutasid Püha Vaimu mõjutusel. Selles Sõnas on Jumal usaldanud inimesele teadmised, mis on vajalikud päästmiseks. Pühakiri on Tema tahte kõikumatu ilmutus. See on iseloomu mõõdupuu, kogemuse katsekivi, tõe autoriteetne ilmutaja ning usaldatav aruanne Jumala tegudest läbi ajaloo. (2.Pet.1,20.21; 2.Tim.3,16.17; Ps.119,105; Õps.30,5.6; Jes.8,20; Joh.17,17; 1.Tes.2,13; Heb.4,12.)
2. Kolmainsus
On olemas üks Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim — kolme igavese Isiku ühendus. Jumal on surematu, kõikvõimas, kõiketeadja, üle kõige ja alati kohalviibiv. Ta on lõpmatu ja inimlikult haaramatu, siiski tuntud oma eneseilmutuse kaudu. Ta väärib igavesti kummardamist, austamist ja teenimist kogu loodu poolt. (5.Ms.6,4; Mat.28,19; 2.Kor.13,14; Ef.4,4-6; 1.Pet.1,2; 1.Tim.1,17; Ilm.14,7.)
3. Isa
Jumal igavene Isa on Looja, kogu loodu allikas, ülalpidaja ja valitseja. Ta on õiglane ja püha, halastaja ja armuline, pikameelne ja rikas püsivast armastusest ning ustavusest. Omadused, väärtused ja võimed, mis iseloomustavad Poega ja Püha Vaimu, ilmutavad ühtlasi ka Isa olemust. (1.Ms.1,1; Ilm.4,11; 1.Kor.15,28; Joh.3,16; 1.Joh.4,8; 1.Tim.1,17; 2.Ms.34,6.7; Joh.14,9.)
4. Poeg
Jumal igavene Poeg sai lihaks Jeesuses Kristuses. Tema läbi on loodud kõik asjad, Tema läbi on ilmutatud Jumala iseloom, Tema läbi on lunastatud inimkond ning Tema läbi mõistetakse kohut maailma üle. Olles igavesti tõeline Jumal, sai Ta ka tõeliseks inimeseks, Jeesuseks Kristuseks. Ta on saadud Pühast Vaimust ning sündis neitsi Maarjast. Ta elas ja koges kiusatusi nagu inimene, kuid andis seejuures täiusliku pildi Jumala õiglusest ja armastusest. Oma imetegudega ilmutas Ta Jumala väge ning tunnistati Jumala poolt tõotatud Messiaks. Ta kannatas ja suri vabatahtlikult ristil meie pattude eest ja meie asemel; äratati üles surnuist ja võeti taevasse, et teenida taevases pühamus meie heaks. Ta tuleb tagasi au sees oma rahvast lõplikult vabastama ja kõike uueks looma. (Joh.1,1-3.14; Kol.1,15-19; Joh.10,30; 14,9; Rom.6,23; 2.Kor.5,17-19; Joh.5,22; Luk.1,35; Fil.2,5-11; Heb.2,9-18; 1.Kor.15,3.4; Heb.8,1.2; Joh.14,1-3.)
5. Püha Vaim
Jumal igavene Vaim oli tegev koos Isa ja Pojaga loomisel, lihakssaamisel ja inimkonna lunastamisel. Tema inspireeris Pühakirja kirjutajaid. Tema täitis Kristuse elu väega. Tema kutsub inimesi ja näitab neile nende süüd, muutes ja uuendades neid, kes kutse vastu võtavad, Jumala sarnaseks. Saadetud Isa ja Poja poolt selleks, et jääda alati Jumala lastega, jagab Ta kogudusele vaimulikke ande, annab väe tunnistamiseks Kristusest ja kooskõlas Pühakirjaga juhib kõige tõe sisse. (1.Ms.1,1.2; Luk.1,35; 4,18; Apt.10,38; 2.Pet.1,21; 2.Kor.3,18; Ef.4,11.12; Apt.1,8; Joh.14,16-18.26; 15,26.27; 16,7-13.)
6. Loomine
Jumal on kõige Looja ning Ta on andnud Pühakirjas oma loomistööst usaldatava aruande. Kuue päevaga tegi Jumal “taeva ja maa” ning kõik elusolevused maa peal, ja Ta hingas selle esimese nädala seitsmendal päeval. Nii seadis Ta sisse hingamispäeva kui püsiva mälestuse oma lõpetatud loomistööst. Esimene mees ja naine valmistati Jumala näo järgi loomistöö kroonina; neid pandi valitsema maailma üle ning neile tehti kohustuseks selle eest hoolt kanda. Kui see maailm sai valmis, oli see “väga hea”, kuulutades Jumala au. (1.Ms.1; 2; 2.Ms.20,8-11; Ps.19,2-7; 33,6.9; 104; Heb.11,3.)
7. Inimese olemus
Mees ja naine valmistati Jumala näo järgi isikupäraga, võimega ja vabadusega mõelda ja tegutseda. Kuigi loodud vabadeks olevusteks, on igaüks neist ihu, meele ja vaimu lahutamatu ühendus, sõltudes Jumalast elus, hingeõhus ja kõiges muus. Kui meie esimesed vanemad astusid üle Jumala käsust, eitasid nad sellega oma sõltuvust Temast ning langesid oma kõrgelt positsioonilt Jumala ees. Jumala kuju neis sai rikutud ja nad muutusid surelikeks. Nende järeltulijad jagavad seda langenud olemust ja kõike sellest tulenevat. Nad sünnivad nõrkustega ja kalduvustega kurjale. Kuid Jumal Kristuses lepitas maailma iseenesega ning oma Vaimu läbi taastab Ta pattukahetsevais surelikes nende Looja kuju. Loodud Jumala auks, on nad kutsutud armastama Teda ja üksteist ning hoolitsema oma elukeskkonna eest. (1.Ms.1,26-28; 2,7; Ps.8,5-9; Apt.17,24-28; 1.Ms.3; Ps.51,7; Rom.5,12-17; 2.Kor.5,19.20; Ps.51,12; 1.Joh.4,7.8.11.20; 1.Ms.2,15.)
8. Suur võitlus
Kogu inimkond osaleb nüüd suures võitluses Kristuse ja Saatana vahel, mille märklauaks on Jumala iseloom, Tema käsk ning Tema ülim võim universumi üle. See konflikt sai alguse taevas, kui üks valikuvabadusega varustatud loodolevus muutus eneseülendamise kaudu Saatanaks, Jumala vastaseks, ning juhtis osa ingleid mässama Jumala vastu. Selle mässu vaimu tõi ta ka siia maailma, kui ta juhtis Aadamat ja Eevat patustama Jumala vastu. Selle patu tulemuseks oli Jumala kuju moondumine inimeses, korratuse süvenemine loodud maailmas ning lõpuks selle hävimine ülemaailmses veeuputuses. Meie maailm sai areeniks, kus toimub kõikehaarav võitlus, mida jälgib kogu loodu ja millest armastuse Jumal tuleb lõpuks välja õigeksmõistetuna. Et abistada oma rahvast selles võitluses, saadab Kristus Püha Vaimu ja ustavad inglid neid juhtima, kaitsma ja toetama päästmise teel. (Ilm.12,4-9; Jes.14,12-14; Hes.28,12-18; 1.Ms.3; Rom.1,19-32; 5,12-21; 8,19-22; 1.Ms.6-8; 2.Pet.3,6; 1.Kor.4,9; Heb.1,14.)
9. Kristuse elu, surm ja ülestõusmine
Jumala tahtega täiuslikus kooskõlas oleva Kristuse elu, Tema kannatuste, surma ja ülestõusmise näol on Jumal andnud ainsa vahendi patuse inimese lunastamiseks, nii et neil, kes selle lunastuse usus vastu võtavad, oleks igavene elu, ning et kogu loodu võiks paremini mõista Looja lõputut ja püha armastust. See täiuslik lunastus vabastab süüdistustest nii Jumala käsu õigluse kui ka Tema iseloomu armulikkuse, mõistes hukka meie patu ja valmistades samal ajal meile andestuse. Kristuse surm on asenduslik ja heastav, lepitav ja ümbermuutev. Kristuse ülestõusmine kõneleb Jumala võidust kurjuse jõudude üle, kindlustades lõpliku võidu patu ja surma üle neile, kes selle lunastuse vastu võtavad. See kuulutab Jeesuse Kristuse Issandaks, kelle ees kummardavad kõik põlved taevas ja maa peal. (Joh.3,16; Jes.53; 1.Pet.2,21.22; 1.Kor.15,3.4.20-22; 2.Kor.5,14.15.19-21; Rom.1,4; 3,25; 4,25; 8,3.4; 1.Joh.2,2; 4,10; Kol.2,15; Fil.2,6-11.)
10. Päästmise kogemus
Oma lõputus armastuses ja halastuses tegi Jumal Kristuse, kes ei teadnud mingist patust, patuks meie eest, et me Tema sees saaksime Jumala õiguseks. Püha Vaimu juhtimisel tunneme me oma vajadust, tunnistame oma patusust, kahetseme oma üleastumisi ning ilmutame usku Jeesusesse kui Issandasse ja Kristusesse, meie Asemikku ja Eeskujusse. See lunastust vastuvõttev usk tuleb Sõna jumaliku väe kaudu ning on Jumala armuand. Kristuse läbi mõistetakse meid õigeks, tehakse Jumala poegadeks ja tütardeks ning päästetakse patu kui isanda valitsuse alt. Püha Vaimu läbi oleme me uuesti sündinud ja pühitsetud; Vaim uuendab meie meeled, kirjutab Jumala armastuse käsu meie südameisse ning meile antakse vägi elada püha elu. Jäädes Temasse, saame me osa jumalikust olemusest ning omame päästekindlust nüüd ja Jumala kohtus. (2.Kor.5,17-21; Joh.3,16; Gal.1,4; 4,4-7; Tit.3,3-7; Joh.16,8; Gal.3,13.14; 1.Pet.2,21.22; Rom.10,17; Luk.17,5; Mrk.9,23.24; Ef.2,5-10; Rom.3,21-26; Kol.1,13.14; Rom.8,14-17; Gal.3,26; Joh.3,3-8; 1.Pet.1,23; Rom.12,2; Heb.8,7-12; Hes.36,25-27; 2.Pet.1,3.4; Rom.8,1-4; 5,6-10.)
11. Kasvamine Kristuses
Oma ristisurma läbi võidutses Jeesus kurjusejõudude üle. Tema, kes sidus kurjad vaimud oma maise teenistuse ajal, on murdnud nende väe ja kindlustanud nende lõpliku hävituse. Jeesuse võit annab meile võidu kurjusejõudude üle, kes ikka veel püüavad juhtida meid, kui me käime Temaga rahus, rõõmus ja Tema armastuse kindluses. Nüüd elab meis Püha Vaim, kes annab meile jõu ja väe. Olles pidevalt pühendunud Jeesusele kui meie Päästjale ja Issandale, oleme me vabastatud oma mineviku tegude koormast. Me ei ela enam oma endise eluviisi pimeduses, kurjusejõudude kartuses, teadmatuses ja mõttetuses. Selles uues vabaduses Jeesuses oleme me kutsutud kasvama Tema iseloomu sarnaduses, suheldes Temaga iga päev palves, toitudes Tema Sõnast, mõtiskledes selle üle ja Tema juhtimise üle, lauldes Talle kiitust, tulles kokku jumalateenistusteks ning osaledes koguduse misjonis. Pühendudes meid ümbritsevate inimeste armastuses teenimisele ning Tema Päästest tunnistamisele, muudab Tema pidev kohalolu Püha Vaimu läbi iga hetke ja iga töö vaimulikuks kogemuseks. (Ps.1:1, 2; 23:4; 77:12, 13; Kol 1:13, 14; 2:6, 14, 15; Luk.10:17-20; Ef.5:19, 20; 6:12-18; 1.Tes.5:23; 2.Pet.2:9; 3:18; 2.Kor.3:17, 18; Flp.3:7-14; 1.Tes.5:16-18; Mat.20:25-28; Joh.20:21; Gal.5:22-25; Rom.8:38, 39; 1.Joh.4:4; Heb.10:25.)
12. Kogudus
Kogudus on usklike kogu, kes tunnistavad Jeesust Kristust Issandaks ja Päästjaks. Jätkuna Jumala rahvale Vana Testamendi aegadel, oleme me kutsutud välja maailmast ning me koguneme jumalateenistuseks, osaduseks, Jumala Sõna õppimiseks, Issanda püha-õhtusöömaaja tähistamiseks, kogu inimkonna teenimiseks ja evangeeliumi kuulutamiseks kogu maailmas. Kogudus saab oma autoriteedi Kristuselt, kes on lihaks-saanud Sõna, ja Pühakirjast, mis on kirjutatud Sõna. Kogudus on Jumala perekond; Tema poolt lapsendatud, elavad selle liikmed uue lepingu alusel. Kogudus on Kristuse ihu — usu ühendus, mille peaks on Kristus ise. Kogudus on mõrsja, kelle eest Kristus suri, et Ta võiks teda pühitseda ja puhastada. Oma võidukal tagasitulekul esitleb Ta teda enesele aulise kogudusena, mis koosneb kõigi aegade ustavaist — oma verepalgana, kellel pole plekki ega kortsu, vaid kes on püha ja laitmatu. (1.Ms.12,3; Apt.7,38; Ef.4,11-15; 3,8-11; Mat.28,19.20; 16,13-20; 18,18; Ef.2,19-22; 1,22.23; 5,23-27; Kol.1,17.18.)
13. Ülejäänud ja nende missioon
Jumala ülemaailmne kogudus koosneb kõigist neist, kes tõeliselt usuvad Kristusesse, kuid viimastel päevadel, laialtlevinud usustärataganemise ajal on sealt välja kutsutud ülejäänud (jääk), et pidada Jumala käske ja Jeesuse usku. Need ülejäänud kuulutavad kohtutunni saabumist, õpetavad päästmist Kristuse läbi ning teadustavad Tema teise tuleku lähenemist. Seda kuulutust sümboliseerivad Ilmutuse 14. peatüki kolm inglit; see langeb ühte kohtupidamisega taevas ning selle tulemuseks on meeleparandus ja uuendus maa peal. Sellest ülemaailmsest tunnistamisest on kutsutud osa võtma iga usklikku. (Ilm.12,17; 14,6-12; 18,1-4; 2.Kor.5,10; Jud.3.14; 1.Pet.1,16-19; 2.Pet.3,10-14; Ilm.21,1-14.)
14. Ühtsus Kristuse ihus
Kogudus on üks ihu paljude liikmetega, kes on kutsustud igast rahvusest, suguvõsast, keelest ja rahvast. Kristuses oleme me uus loodu; rassi, kultuuri, haritust ja rahvust puudutavad erinevused, samuti erinevused kõrgete ja madalate, rikaste ja vaeste, meeste ja naiste vahel ei tohi meid üksteisest lahutada. Me oleme kõik võrdsed Kristuses, kes on meid ühes Vaimus liitnud ühte osadusse Temaga ja üksteisega; me peame teenima ning saama teenitud erapooletult ja tingimusi esitamata. Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu Pühakirjas jagame me sama usku ja lootust ning tunnistame ühtemoodi kõigile. Selle ühtsuse allikaks on ühtsus kolmainu Jumalas, kes on võtnud meid oma lasteks. (Rom.12,4.5; 1.Kor.12,12-14; Mat.28,19.20; Ps.133,1; 2.Kor.5,16.17; Apt.17,26.27; Gal.3,27.29; Kol.3,10-15; Ef.4,14-16; 4,1-6; Joh.17,20-23.)
15. Ristimine
Ristimise kaudu tunnistame me oma usku Jeesuse Kristuse surmasse ja ülestõusmisesse ning näitame, et oleme surnud patule ja soovime elada uut elu. Sellega me tunnistame Kristust oma Issandaks ja Päästjaks, saame Tema rahvaks ja Tema kogudus võtab meid oma liikmeks. Ristimine sümboliseerib meie ühendust Kristusega, pattude andestust ja Püha Vaimu vastuvõtmist. See toimub üleni vette kastmise läbi ning eeldab usu tunnistamist Jeesusesse ja tõendit patukahetsusest. Sellele eelneb instrueerimine Pühakirjas ja selle õpetuste vastuvõtmine. (Rom.6,1-6; Kol.2,12.13; Apt.16,30-33; 22,16; 2,38; Mat.28,19.20.)
16. Pühaõhtusöömaaeg
Pühaõhtusöömaaeg on osasaamine Jeesuse ihu ja vere sümbolitest. Sellega me väljendame oma usku Temasse, kes on meie Issand ja Päästja. Sellest võtab osa Kristus ise, et kohtuda oma rahvaga ja kinnitada neid. Võttes sellest osa, kuulutame me rõõmsalt Issanda surma, kuni Ta tuleb. Ettevalmistus pühaõhtusöömaajaks hõlmab enese läbikatsumist, meeleparandust ja pattude tunnistamist. Meie Issand seadis sisse alandusteenistuse (jalgade pesemise) sümboliseerimaks puhastamise uuendamist, väljendamaks valmisolekut teenida üksteist Kristuse-sarnases alanduses ning ühendamaks meie südamed armastuses. Osasaamisteenistus on avatud kõigile uskuvatele kristlastele. (1.Kor.10,16.17; 11,23-30; Mat.26,17-30; Ilm.3,20; Joh.6,48-63; 13,1-17.)
17. Vaimuannid ja ametid
Jumal annab oma koguduse kõigile liikmeile igal ajastul vaimuandeid, mida iga koguduseliige peab kasutama koguduse ja inimkonna ühiste huvide teenimiseks armastuses. Antud Püha Vaimu vahendusel, kes jagab igale liikmele nagu tema tahab, varustavad need annid kogudust iga võime ja oskusega, mis on vajalikud Jumala poolt temale määratud funktsioonide täitmiseks. Pühakirja järgi on nende andide hulgas usk, tervistamine, prohveteerimine, kuulutamine, õpetamine, juhtimine, lepitamine, kaastunne ning ennastohverdav teenimine ja armastus inimeste abistamiseks ja julgustamiseks. Mõned liikmed on Jumal kutsunud ja Vaimuga võidnud sellistesse koguduse poolt tunnustatud ametitesse nagu karjased, evangelistid, apostlid ja õpetajad. Need on vajalikud koguduseliikmete ettevalmistamiseks nende tööks, koguduse kasvatamiseks kuni vaimuliku küpsuseni ning ühtsuse edendamiseks usus ja Jumala tundmises. Kui koguduseliikmed Jumala mõnesuguse armu ustavate majapidajatena rakendavad neid vaimuandeid, on kogudus kaitstud valeõpetuste hävitava mõju eest, kasvab Jumala poolt seatud kasvamist ning ehitatakse üles usus ja armastuses. (Rom.12,4-8; 1.Kor.12,9-11.27.28; Ef.4,8.11-16; Apt.6,1-7; 1.Tim.3,1-13; 1.Pet.4,10.11.)
18. Prohvetiand
Üks Püha Vaimu andidest on prohveteerimine. See on üks ülejäänute koguduse tunnustest ning see ilmnes Ellen G. White’i töös. Issanda käskjalana on tema kirjutised jätkuvalt tõe autoriteetseks allikaks, trööstides, juhtides, õpetades ja parandades kogudust. Need teevad ka selgeks, et ainsaks mõõdupuuks, millega tuleb kontrollida õpetusi ja kogemusi, on Piibel. (Joel.2,28.29; Apt.2,14-21; Heb.1,1-3; Ilm.12,17; 19,10.)
19. Jumala käsk
Jumala käsu suured põhimõtted on ilmutatud kümnes käsus ning nende näitlikuks kehastuseks on Kristuse elu. Need väljendavad Jumala armastust, tahet ja eesmärke inimeste käitumise ja suhete osas ning on kohustuslikud kõigile inimestele kõikidel aegadel. Need eeskirjad on aluseks lepingule Jumala ja Tema rahva vahel ning mõõdupuuks Jumala kohtus. Püha Vaimu tegevuse läbi osutavad nad patule ning äratavad inimeses vajaduse Päästja järele. Päästmine on täies ulatuses armust ja mitte tegudest, kuid selle viljaks on kuulekus Jumala käskudele. See kuulekus arendab kristlikku iseloomu ning loob heaolutunde. See on tõendiks meie armastusest Issanda vastu ja sellest, et me hoolime oma kaasinimestest. Usu sõnakuulelikkus osutab Kristuse väele muuta elu ning seepärast lisab jõudu kristlikule tunnistusele. (2.Ms.20,1-17; Ps.40,8,9; Mat.22,36-40; 5.Ms.28,1-14; Mat.5,17-20; Heb.8,8-10; Joh.15,7-10; Ef.2,8-10; 1.Joh.5,3; Rom.8,3.4; Ps.19,8-15.)
20. Hingamispäev
Peale kuuepäevast loomistööd puhkas Looja seitsmendal päeval ning seadis sisse hingamispäeva kui loomise mälestusmärgi kõigi inimeste jaoks. Jumala muutumatu käsuseaduse neljas käsk nõuab selle seitsmenda päeva hingamispäeva pühitsemist puhkepäevana, jumalateenistuse ja ligimese teenimise päevana — kooskõlas Jeesuse kui hingamispäeva Issanda õpetuse ja praktilise eeskujuga. Hingamispäev on rõõmsa suhtlemise päevaks Jumalaga ja üksteisega. See on sümbol meie lunastusest Kristuses, meie pühitsuse märk, meie ustavuse näitaja ning eelmaitse meie igavesest tulevikust Jumala riigis. Hingamispäev on Jumala ja Tema rahva vahelise igavese lepingu igaveseks märgiks. Pidades rõõmsalt seda püha aega reede õhtust – laupäeva õhtuni, päikeseloojangust päikeseloojanguni, pühitseme me Jumala loomis- ja lunastustööd. (1.Ms.2,1-3; 2.Ms.20,8-11; Luk.4,16; Jes.56,5.6; 58,13.14; Mat.12,1-12; 2.Ms.31,13-17; Hes.20,12.20; 5.Ms.5,12-15; Heb. 4,1-11; 3.Ms.23,32; Mrk.1,32.)
21. Ressursside kasutamine
Me oleme Jumala majapidajad, kellele Ta on usaldanud aja ja võimalused, võimed ja vara ning maa õnnistused ja ressursid. Nende õige kasutamise eest peame Temale aru andma. Teenides ustavalt Teda ja oma kaasinimesi ning makstes kümnist ja tuues annetusi Tema evangeeliumi kuulutamiseks ja Tema koguduse toetamiseks, tunnistame, et kõik kuulub tegelikult Jumalale. Majapidaja-amet on eesõigus, mille Jumal on meile andnud, et me kasvaksime armastuses ja saavutaksime võidu isekuse ja ahnuse üle. Majapidaja rõõmustab õnnistuste pärast, mis saavad osaks teistele tema ustavuse kaudu. (1.Ms.1,26-28; 2,15; 1.Aja.29,14;Hag.1,2-11; Mal.3,8-12; 1.Kor.9,9-14; Mat.23,23; 2.Kor.8,1-15); Rom.15,26.27.)
22. Kristlik ülalpidamine
Meid on kutsutud olema jumalakartlik rahvas, kes mõtleb ja tegutseb kooskõlas taeva põhimõtetega. Et Jumala Vaim saaks meis taas luua meie Issanda iseloomu, tegeleme me vaid nende asjadega, mis edendavad Kristuse-sarnast puhtust, tervist ja rõõmu meie elus. See tähendab, et meie lõbustused ja meelelahutused peaksid olema kooskõlas kristliku maitse ja kauniduse kõrgeimate standarditega. Tunnustades kultuurilisi erinevusi peab meie riietus olema lihtne, vooruslik ja korralik — sobiv neile, kelle tõeline ilu ei seisne välises ehtes, vaid tasase ja vaikse vaimu kadumatus ilus. Samuti tähendab see, et kuna meie ihu on Püha Vaimu tempel, tuleb meil selle eest hoolitseda mõistlikult. Lisaks piisavale liikumisele ja puhkusele, tuleb meil süüa võimalikult tervislikku toitu ning hoiduda Piiblis nimetatud ebapuhtatest (ebatervislikest) toitudest. Kuna alkohoolsed joogid, tubakas ning vastutustundetu ravimite ja narkootikumide kasutamine on meie ihule kahjulik, tuleb meil ka neist hoiduda. Selle asemel tuleb meil tegelda asjadega, mis viivad meie mõtted ja ihu Kristuse sõnakuulmise alla, kes soovib, et me oleksime terved, rõõmsad ja head. (Rom.12,1.2; 1.Joh.2,6; Ef.5,1-21; Fil.4,8; 2.Kor.10,5; 6,14-7,1; 1.Pet.3,1-4; 1.Kor.6,19.20; 10,31; 3.Ms.11,1-47; 3.Joh.2.)
23. Abielu ja perekond
Jumal seadis abielu Eedenis ja Jeesus kinnitas, et see on armastavale kaaslusele rajanev eluaegne ühendus mehe ja naise vahel. Kristlasele tähendab abielu siduvat kohustust nii Jumala kui abikaasa suhtes ning sellesse astujad peaksid jagama ühist usku. Vastastikune armastus, austus, lugupidamine ja kohusetunne moodustavad aluse sellele suhtele, mis peab peegeldama Kristuse ja Tema koguduse vahelise suhte armastussoojust, pühadust, lähedust ja kestvust. Abielulahutuse kohta õpetas Jeesus, et inimene, kes lahutab end abikaasast muidu kui hooruse pärast ja abiellub teisega, rikub abielu. Kuigi mõned perekondlikud suhted võivad olla mitte kõige paremad, võivad abikaasad, kes pühendavad end täielikult teineteisele Kristuses, saavutada Püha Vaimu juhtimisel ja koguduse toetusel armastava ühtsuse. Jumal õnnistab perekonda ja soovib, et selle liikmed aitaksid üksteist täieliku küpsuse saavutamise teel. Vanemad peavad kasvatama oma lapsi armastama Issandat ja kuuletuma Temale. Oma eeskuju ja sõnaga peavad nad õpetama neile, et Kristus on armastav distsipliininõudja — alati õrn ja hoolitsev — kes soovib, et neist saaksid Tema ihu liikmed, kes moodustavad Jumala perekonna. Perekondliku ühtekuuluvuse suurenemine on üks viimse evangeeliumikuulutuse märkidest. (1.Ms.2,18-25; Mat.19,3-9; Joh.2,1-11; 2.Kor.6,14; Ef.5,21-33; Mat.5,31.32; Mrk.10,11.12; Luk.16,18; 1.Kor.7,10,11; 2.Ms.20,12; Ef.6,1-4; 5.Ms.6,5-9; Õps.22,6; Mal.3,23.24.)
24. Kristuse teenistus taevases pühamus
Taevas on pühamu, tõeline telk, mille on ehitanud Jumal ja mitte inimene. Selles teenib Kristus meie heaks, tehes usklikele kättesaadavaks oma lunastava ohvri, mis sai toodud kord kõigi eest ristil. Kristus pühitseti tõelise Ülempreestri ametisse meie heaks ja Ta alustas oma vahemehetööd siis, kui läks peale ülestõusmist taevasse. Aastal 1844, mil lõppesid 2300 prohvetlikku päeva, alustas Ta teist ja viimast osa oma lepitustöös. Selleks on uurimiskohus, mis on osa kogu patu lõplikust kõrvaldamisest, mida sümboliseeris heebrealaste pühamu puhastamine suurel lepituspäeval. Selle sümboolse teenistuse käigus puhastati pühamu loomsete ohvrite verega, kuid taevased asjad puhastatakse Jeesuse vere täiusliku ohvriga. Uurimiskohus näitab taevastele olevustele kes surnuist magavad Kristuses ja arvatakse seepärast Tema läbi väärilisteks osa saama esimesest ülestõusmisest. See ilmutab ka, kes elavate hulgast on püsivalt Kristuses, pidades Jumala käske ja Jeesuse usku, ja on seepärast valmis muutmiseks ja ülesvõtmiseks Tema igavesse kuningriiki. Nimetatud kohus tuvastab Jumala õiguse päästa neid, kes usuvad Jeesusesse. Kohus teeb otsuse, et need, kes on jäänud ustavaks Jumalale, saavad kuningriigi. Kristuse teenistuse lõppemine taevases pühamus, märgib ära inimeste armuaja lõpu. (Heb.8,1-5; 4,14-16; 9,11-28; 10,19-22; 1,3; 2,16.17; Tan.7,9-27; 8,13.14; 9,24-27; 4.Ms.14,34; Hes.4,6; 3.Ms.16; Ilm.14,6.7; 20,12; 14,12; 22,12.)
25. Kristuse teine tulemine
Kristuse teine tulemine on koguduse õnnis lootus, evangeeliumi suur haripunkt. Päästja tulemine on tõeline, isiklik, nähtav ja globaalne sündmus. Kui Ta tuleb, äratatakse surnud pühad üles, mille järel neid kirgastatakse koos elavate õigetega ning võetakse taevasse, ülekohtused aga surevad. Prohvetikuulutuste täitumine, mis seoses praeguse olukorraga maailmas, näitab, et Kristuse tulek on lähedal. Selle sündmuse aega ei ole ilmutatud ja seepärast kutsutakse meid üles olema valmis igal ajal. (Tit.2,13; Heb.9,28; Joh.14,1-3; Apt.1,9-11; Mat.24,14; Ilm.1,7; Mat.24,43.44; 1.Tes.4,13-18; 1.Kor.15,51-54; 2.Tes.1,7-10; 2,8; Ilm.14,14-20; 19,11-21; Mat.24; Mrk.13; Luk.21; 2.Tim.3,1-5; 1.Tes.5,1-6.)
26. Surm ja ülestõusmine
Patu palk on surm. Kuid Jumal, kes üksi on surematu, kingib oma lunastatuile igavese elu. Kuni selle päevani on surm teadvuseta olek kõigile inimestele. Kui ilmub Kristus, kes on meie elu, kirgastatakse ülesäratatud õiged ja elavad õiged ning nad viiakse üles kohtuma oma Issandaga. Teine ülestõusmine, millest saavad osa ülekohtused, toimub tuhat aastat hiljem. (Rom.6,23; 1.Tim.6,15.16; Kog.9,5.6; Ps.146,3.4; Joh.11,11-14; Kol.3,4; 1.Kor.15,51-54; 1.Tes.4,13-17; Joh.5,28.29; Ilm.20,1-10.)
27. Millennium ja patu lõpp
Millennium on tuhande-aastane ajastu esimese ja teise ülestõusmise vahel, mil Kristus valitseb koos oma pühadega taevas. Selle aja jooksul mõistetakse kohut “õelate surnute” üle; maa on elavatest inimestest täiesti tühi, kuid siin asuvad Saatan ja tema inglid. Millenniumi lõppedes laskub Kristus koos oma pühadega ja Püha Linnaga taevast maa peale. Siis äratatakse üles “õelad surnud”, kes koos Saatana ja tema inglitega piiravad ümber selle linna; kuid Jumal saadab tule, mis hävitab nad ja puhastab maa. Selliselt vabastatakse universum patust ja patustest igaveseks. (Ilm.20; 1.Kor.6,2.3; Jer.4,23-26; Ilm.21,1-5; Mal.3,19; Hes,28,18.19.)
28. Uus maa
Uuel maal, kus elab õigus, valmistab Jumal lunastatuile igavese kodu ja täiusliku keskkonna igaveseks eluks, armastamiseks, rõõmutsemiseks ja õppimiseks Tema läheduses. Jumal elab siin ise oma rahvaga ning kannatused ja surm on möödas. Suur võitlus on siis lõppenud ja pattu ei ole enam. Kogu loodu, elav ja elutu, kuulutab, et Jumal on armastus; ja Ta valitseb igavesti. Aamen. (2.Pet.3,13; Jes.35; 65,17-25; Mat.5,5; Ilm.21,1-7; 22,1-5; 11,15.)
Seitsmenda päeva adventistid tunnistavad Piiblit oma ainsaks usu aluseks ning peavad teatud põhilisi uskumusi Pühakirja õpetuseks. Need uskumused, nagu nad siin on ära toodud, moodustavad koguduse arusaamise Pühakirja õpetusest ja selle väljenduse. Nende punktide revideerimine on võimalik vaid Peakonverentsi sessioonil, kui Püha Vaim on juhtinud kogudust Piibli tõe täielikumale tundmisele, või kui on leitud Jumala Püha Sõna õpetuste väljendamiseks parem keel.
1. Pühakiri
Pühakiri — Vana ja Uus Testament — on Jumala kirjutatud Sõna, mis on antud jumaliku sisenduse läbi Jumala pühade meeste kaudu, kes kõnelesid ja kirjutasid Püha Vaimu mõjutusel. Selles Sõnas on Jumal usaldanud inimesele teadmised, mis on vajalikud päästmiseks. Pühakiri on Tema tahte kõikumatu ilmutus. See on iseloomu mõõdupuu, kogemuse katsekivi, tõe autoriteetne ilmutaja ning usaldatav aruanne Jumala tegudest läbi ajaloo. (2.Pet.1,20.21; 2.Tim.3,16.17; Ps.119,105; Õps.30,5.6; Jes.8,20; Joh.17,17; 1.Tes.2,13; Heb.4,12.)
2. Kolmainsus
On olemas üks Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim — kolme igavese Isiku ühendus. Jumal on surematu, kõikvõimas, kõiketeadja, üle kõige ja alati kohalviibiv. Ta on lõpmatu ja inimlikult haaramatu, siiski tuntud oma eneseilmutuse kaudu. Ta väärib igavesti kummardamist, austamist ja teenimist kogu loodu poolt. (5.Ms.6,4; Mat.28,19; 2.Kor.13,14; Ef.4,4-6; 1.Pet.1,2; 1.Tim.1,17; Ilm.14,7.)
3. Isa
Jumal igavene Isa on Looja, kogu loodu allikas, ülalpidaja ja valitseja. Ta on õiglane ja püha, halastaja ja armuline, pikameelne ja rikas püsivast armastusest ning ustavusest. Omadused, väärtused ja võimed, mis iseloomustavad Poega ja Püha Vaimu, ilmutavad ühtlasi ka Isa olemust. (1.Ms.1,1; Ilm.4,11; 1.Kor.15,28; Joh.3,16; 1.Joh.4,8; 1.Tim.1,17; 2.Ms.34,6.7; Joh.14,9.)
4. Poeg
Jumal igavene Poeg sai lihaks Jeesuses Kristuses. Tema läbi on loodud kõik asjad, Tema läbi on ilmutatud Jumala iseloom, Tema läbi on lunastatud inimkond ning Tema läbi mõistetakse kohut maailma üle. Olles igavesti tõeline Jumal, sai Ta ka tõeliseks inimeseks, Jeesuseks Kristuseks. Ta on saadud Pühast Vaimust ning sündis neitsi Maarjast. Ta elas ja koges kiusatusi nagu inimene, kuid andis seejuures täiusliku pildi Jumala õiglusest ja armastusest. Oma imetegudega ilmutas Ta Jumala väge ning tunnistati Jumala poolt tõotatud Messiaks. Ta kannatas ja suri vabatahtlikult ristil meie pattude eest ja meie asemel; äratati üles surnuist ja võeti taevasse, et teenida taevases pühamus meie heaks. Ta tuleb tagasi au sees oma rahvast lõplikult vabastama ja kõike uueks looma. (Joh.1,1-3.14; Kol.1,15-19; Joh.10,30; 14,9; Rom.6,23; 2.Kor.5,17-19; Joh.5,22; Luk.1,35; Fil.2,5-11; Heb.2,9-18; 1.Kor.15,3.4; Heb.8,1.2; Joh.14,1-3.)
5. Püha Vaim
Jumal igavene Vaim oli tegev koos Isa ja Pojaga loomisel, lihakssaamisel ja inimkonna lunastamisel. Tema inspireeris Pühakirja kirjutajaid. Tema täitis Kristuse elu väega. Tema kutsub inimesi ja näitab neile nende süüd, muutes ja uuendades neid, kes kutse vastu võtavad, Jumala sarnaseks. Saadetud Isa ja Poja poolt selleks, et jääda alati Jumala lastega, jagab Ta kogudusele vaimulikke ande, annab väe tunnistamiseks Kristusest ja kooskõlas Pühakirjaga juhib kõige tõe sisse. (1.Ms.1,1.2; Luk.1,35; 4,18; Apt.10,38; 2.Pet.1,21; 2.Kor.3,18; Ef.4,11.12; Apt.1,8; Joh.14,16-18.26; 15,26.27; 16,7-13.)
6. Loomine
Jumal on kõige Looja ning Ta on andnud Pühakirjas oma loomistööst usaldatava aruande. Kuue päevaga tegi Jumal “taeva ja maa” ning kõik elusolevused maa peal, ja Ta hingas selle esimese nädala seitsmendal päeval. Nii seadis Ta sisse hingamispäeva kui püsiva mälestuse oma lõpetatud loomistööst. Esimene mees ja naine valmistati Jumala näo järgi loomistöö kroonina; neid pandi valitsema maailma üle ning neile tehti kohustuseks selle eest hoolt kanda. Kui see maailm sai valmis, oli see “väga hea”, kuulutades Jumala au. (1.Ms.1; 2; 2.Ms.20,8-11; Ps.19,2-7; 33,6.9; 104; Heb.11,3.)
7. Inimese olemus
Mees ja naine valmistati Jumala näo järgi isikupäraga, võimega ja vabadusega mõelda ja tegutseda. Kuigi loodud vabadeks olevusteks, on igaüks neist ihu, meele ja vaimu lahutamatu ühendus, sõltudes Jumalast elus, hingeõhus ja kõiges muus. Kui meie esimesed vanemad astusid üle Jumala käsust, eitasid nad sellega oma sõltuvust Temast ning langesid oma kõrgelt positsioonilt Jumala ees. Jumala kuju neis sai rikutud ja nad muutusid surelikeks. Nende järeltulijad jagavad seda langenud olemust ja kõike sellest tulenevat. Nad sünnivad nõrkustega ja kalduvustega kurjale. Kuid Jumal Kristuses lepitas maailma iseenesega ning oma Vaimu läbi taastab Ta pattukahetsevais surelikes nende Looja kuju. Loodud Jumala auks, on nad kutsutud armastama Teda ja üksteist ning hoolitsema oma elukeskkonna eest. (1.Ms.1,26-28; 2,7; Ps.8,5-9; Apt.17,24-28; 1.Ms.3; Ps.51,7; Rom.5,12-17; 2.Kor.5,19.20; Ps.51,12; 1.Joh.4,7.8.11.20; 1.Ms.2,15.)
8. Suur võitlus
Kogu inimkond osaleb nüüd suures võitluses Kristuse ja Saatana vahel, mille märklauaks on Jumala iseloom, Tema käsk ning Tema ülim võim universumi üle. See konflikt sai alguse taevas, kui üks valikuvabadusega varustatud loodolevus muutus eneseülendamise kaudu Saatanaks, Jumala vastaseks, ning juhtis osa ingleid mässama Jumala vastu. Selle mässu vaimu tõi ta ka siia maailma, kui ta juhtis Aadamat ja Eevat patustama Jumala vastu. Selle patu tulemuseks oli Jumala kuju moondumine inimeses, korratuse süvenemine loodud maailmas ning lõpuks selle hävimine ülemaailmses veeuputuses. Meie maailm sai areeniks, kus toimub kõikehaarav võitlus, mida jälgib kogu loodu ja millest armastuse Jumal tuleb lõpuks välja õigeksmõistetuna. Et abistada oma rahvast selles võitluses, saadab Kristus Püha Vaimu ja ustavad inglid neid juhtima, kaitsma ja toetama päästmise teel. (Ilm.12,4-9; Jes.14,12-14; Hes.28,12-18; 1.Ms.3; Rom.1,19-32; 5,12-21; 8,19-22; 1.Ms.6-8; 2.Pet.3,6; 1.Kor.4,9; Heb.1,14.)
9. Kristuse elu, surm ja ülestõusmine
Jumala tahtega täiuslikus kooskõlas oleva Kristuse elu, Tema kannatuste, surma ja ülestõusmise näol on Jumal andnud ainsa vahendi patuse inimese lunastamiseks, nii et neil, kes selle lunastuse usus vastu võtavad, oleks igavene elu, ning et kogu loodu võiks paremini mõista Looja lõputut ja püha armastust. See täiuslik lunastus vabastab süüdistustest nii Jumala käsu õigluse kui ka Tema iseloomu armulikkuse, mõistes hukka meie patu ja valmistades samal ajal meile andestuse. Kristuse surm on asenduslik ja heastav, lepitav ja ümbermuutev. Kristuse ülestõusmine kõneleb Jumala võidust kurjuse jõudude üle, kindlustades lõpliku võidu patu ja surma üle neile, kes selle lunastuse vastu võtavad. See kuulutab Jeesuse Kristuse Issandaks, kelle ees kummardavad kõik põlved taevas ja maa peal. (Joh.3,16; Jes.53; 1.Pet.2,21.22; 1.Kor.15,3.4.20-22; 2.Kor.5,14.15.19-21; Rom.1,4; 3,25; 4,25; 8,3.4; 1.Joh.2,2; 4,10; Kol.2,15; Fil.2,6-11.)
10. Päästmise kogemus
Oma lõputus armastuses ja halastuses tegi Jumal Kristuse, kes ei teadnud mingist patust, patuks meie eest, et me Tema sees saaksime Jumala õiguseks. Püha Vaimu juhtimisel tunneme me oma vajadust, tunnistame oma patusust, kahetseme oma üleastumisi ning ilmutame usku Jeesusesse kui Issandasse ja Kristusesse, meie Asemikku ja Eeskujusse. See lunastust vastuvõttev usk tuleb Sõna jumaliku väe kaudu ning on Jumala armuand. Kristuse läbi mõistetakse meid õigeks, tehakse Jumala poegadeks ja tütardeks ning päästetakse patu kui isanda valitsuse alt. Püha Vaimu läbi oleme me uuesti sündinud ja pühitsetud; Vaim uuendab meie meeled, kirjutab Jumala armastuse käsu meie südameisse ning meile antakse vägi elada püha elu. Jäädes Temasse, saame me osa jumalikust olemusest ning omame päästekindlust nüüd ja Jumala kohtus. (2.Kor.5,17-21; Joh.3,16; Gal.1,4; 4,4-7; Tit.3,3-7; Joh.16,8; Gal.3,13.14; 1.Pet.2,21.22; Rom.10,17; Luk.17,5; Mrk.9,23.24; Ef.2,5-10; Rom.3,21-26; Kol.1,13.14; Rom.8,14-17; Gal.3,26; Joh.3,3-8; 1.Pet.1,23; Rom.12,2; Heb.8,7-12; Hes.36,25-27; 2.Pet.1,3.4; Rom.8,1-4; 5,6-10.)
11. Kasvamine Kristuses
Oma ristisurma läbi võidutses Jeesus kurjusejõudude üle. Tema, kes sidus kurjad vaimud oma maise teenistuse ajal, on murdnud nende väe ja kindlustanud nende lõpliku hävituse. Jeesuse võit annab meile võidu kurjusejõudude üle, kes ikka veel püüavad juhtida meid, kui me käime Temaga rahus, rõõmus ja Tema armastuse kindluses. Nüüd elab meis Püha Vaim, kes annab meile jõu ja väe. Olles pidevalt pühendunud Jeesusele kui meie Päästjale ja Issandale, oleme me vabastatud oma mineviku tegude koormast. Me ei ela enam oma endise eluviisi pimeduses, kurjusejõudude kartuses, teadmatuses ja mõttetuses. Selles uues vabaduses Jeesuses oleme me kutsutud kasvama Tema iseloomu sarnaduses, suheldes Temaga iga päev palves, toitudes Tema Sõnast, mõtiskledes selle üle ja Tema juhtimise üle, lauldes Talle kiitust, tulles kokku jumalateenistusteks ning osaledes koguduse misjonis. Pühendudes meid ümbritsevate inimeste armastuses teenimisele ning Tema Päästest tunnistamisele, muudab Tema pidev kohalolu Püha Vaimu läbi iga hetke ja iga töö vaimulikuks kogemuseks. (Ps.1:1, 2; 23:4; 77:12, 13; Kol 1:13, 14; 2:6, 14, 15; Luk.10:17-20; Ef.5:19, 20; 6:12-18; 1.Tes.5:23; 2.Pet.2:9; 3:18; 2.Kor.3:17, 18; Flp.3:7-14; 1.Tes.5:16-18; Mat.20:25-28; Joh.20:21; Gal.5:22-25; Rom.8:38, 39; 1.Joh.4:4; Heb.10:25.)
12. Kogudus
Kogudus on usklike kogu, kes tunnistavad Jeesust Kristust Issandaks ja Päästjaks. Jätkuna Jumala rahvale Vana Testamendi aegadel, oleme me kutsutud välja maailmast ning me koguneme jumalateenistuseks, osaduseks, Jumala Sõna õppimiseks, Issanda püha-õhtusöömaaja tähistamiseks, kogu inimkonna teenimiseks ja evangeeliumi kuulutamiseks kogu maailmas. Kogudus saab oma autoriteedi Kristuselt, kes on lihaks-saanud Sõna, ja Pühakirjast, mis on kirjutatud Sõna. Kogudus on Jumala perekond; Tema poolt lapsendatud, elavad selle liikmed uue lepingu alusel. Kogudus on Kristuse ihu — usu ühendus, mille peaks on Kristus ise. Kogudus on mõrsja, kelle eest Kristus suri, et Ta võiks teda pühitseda ja puhastada. Oma võidukal tagasitulekul esitleb Ta teda enesele aulise kogudusena, mis koosneb kõigi aegade ustavaist — oma verepalgana, kellel pole plekki ega kortsu, vaid kes on püha ja laitmatu. (1.Ms.12,3; Apt.7,38; Ef.4,11-15; 3,8-11; Mat.28,19.20; 16,13-20; 18,18; Ef.2,19-22; 1,22.23; 5,23-27; Kol.1,17.18.)
13. Ülejäänud ja nende missioon
Jumala ülemaailmne kogudus koosneb kõigist neist, kes tõeliselt usuvad Kristusesse, kuid viimastel päevadel, laialtlevinud usustärataganemise ajal on sealt välja kutsutud ülejäänud (jääk), et pidada Jumala käske ja Jeesuse usku. Need ülejäänud kuulutavad kohtutunni saabumist, õpetavad päästmist Kristuse läbi ning teadustavad Tema teise tuleku lähenemist. Seda kuulutust sümboliseerivad Ilmutuse 14. peatüki kolm inglit; see langeb ühte kohtupidamisega taevas ning selle tulemuseks on meeleparandus ja uuendus maa peal. Sellest ülemaailmsest tunnistamisest on kutsutud osa võtma iga usklikku. (Ilm.12,17; 14,6-12; 18,1-4; 2.Kor.5,10; Jud.3.14; 1.Pet.1,16-19; 2.Pet.3,10-14; Ilm.21,1-14.)
14. Ühtsus Kristuse ihus
Kogudus on üks ihu paljude liikmetega, kes on kutsustud igast rahvusest, suguvõsast, keelest ja rahvast. Kristuses oleme me uus loodu; rassi, kultuuri, haritust ja rahvust puudutavad erinevused, samuti erinevused kõrgete ja madalate, rikaste ja vaeste, meeste ja naiste vahel ei tohi meid üksteisest lahutada. Me oleme kõik võrdsed Kristuses, kes on meid ühes Vaimus liitnud ühte osadusse Temaga ja üksteisega; me peame teenima ning saama teenitud erapooletult ja tingimusi esitamata. Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu Pühakirjas jagame me sama usku ja lootust ning tunnistame ühtemoodi kõigile. Selle ühtsuse allikaks on ühtsus kolmainu Jumalas, kes on võtnud meid oma lasteks. (Rom.12,4.5; 1.Kor.12,12-14; Mat.28,19.20; Ps.133,1; 2.Kor.5,16.17; Apt.17,26.27; Gal.3,27.29; Kol.3,10-15; Ef.4,14-16; 4,1-6; Joh.17,20-23.)
15. Ristimine
Ristimise kaudu tunnistame me oma usku Jeesuse Kristuse surmasse ja ülestõusmisesse ning näitame, et oleme surnud patule ja soovime elada uut elu. Sellega me tunnistame Kristust oma Issandaks ja Päästjaks, saame Tema rahvaks ja Tema kogudus võtab meid oma liikmeks. Ristimine sümboliseerib meie ühendust Kristusega, pattude andestust ja Püha Vaimu vastuvõtmist. See toimub üleni vette kastmise läbi ning eeldab usu tunnistamist Jeesusesse ja tõendit patukahetsusest. Sellele eelneb instrueerimine Pühakirjas ja selle õpetuste vastuvõtmine. (Rom.6,1-6; Kol.2,12.13; Apt.16,30-33; 22,16; 2,38; Mat.28,19.20.)
16. Pühaõhtusöömaaeg
Pühaõhtusöömaaeg on osasaamine Jeesuse ihu ja vere sümbolitest. Sellega me väljendame oma usku Temasse, kes on meie Issand ja Päästja. Sellest võtab osa Kristus ise, et kohtuda oma rahvaga ja kinnitada neid. Võttes sellest osa, kuulutame me rõõmsalt Issanda surma, kuni Ta tuleb. Ettevalmistus pühaõhtusöömaajaks hõlmab enese läbikatsumist, meeleparandust ja pattude tunnistamist. Meie Issand seadis sisse alandusteenistuse (jalgade pesemise) sümboliseerimaks puhastamise uuendamist, väljendamaks valmisolekut teenida üksteist Kristuse-sarnases alanduses ning ühendamaks meie südamed armastuses. Osasaamisteenistus on avatud kõigile uskuvatele kristlastele. (1.Kor.10,16.17; 11,23-30; Mat.26,17-30; Ilm.3,20; Joh.6,48-63; 13,1-17.)
17. Vaimuannid ja ametid
Jumal annab oma koguduse kõigile liikmeile igal ajastul vaimuandeid, mida iga koguduseliige peab kasutama koguduse ja inimkonna ühiste huvide teenimiseks armastuses. Antud Püha Vaimu vahendusel, kes jagab igale liikmele nagu tema tahab, varustavad need annid kogudust iga võime ja oskusega, mis on vajalikud Jumala poolt temale määratud funktsioonide täitmiseks. Pühakirja järgi on nende andide hulgas usk, tervistamine, prohveteerimine, kuulutamine, õpetamine, juhtimine, lepitamine, kaastunne ning ennastohverdav teenimine ja armastus inimeste abistamiseks ja julgustamiseks. Mõned liikmed on Jumal kutsunud ja Vaimuga võidnud sellistesse koguduse poolt tunnustatud ametitesse nagu karjased, evangelistid, apostlid ja õpetajad. Need on vajalikud koguduseliikmete ettevalmistamiseks nende tööks, koguduse kasvatamiseks kuni vaimuliku küpsuseni ning ühtsuse edendamiseks usus ja Jumala tundmises. Kui koguduseliikmed Jumala mõnesuguse armu ustavate majapidajatena rakendavad neid vaimuandeid, on kogudus kaitstud valeõpetuste hävitava mõju eest, kasvab Jumala poolt seatud kasvamist ning ehitatakse üles usus ja armastuses. (Rom.12,4-8; 1.Kor.12,9-11.27.28; Ef.4,8.11-16; Apt.6,1-7; 1.Tim.3,1-13; 1.Pet.4,10.11.)
18. Prohvetiand
Üks Püha Vaimu andidest on prohveteerimine. See on üks ülejäänute koguduse tunnustest ning see ilmnes Ellen G. White’i töös. Issanda käskjalana on tema kirjutised jätkuvalt tõe autoriteetseks allikaks, trööstides, juhtides, õpetades ja parandades kogudust. Need teevad ka selgeks, et ainsaks mõõdupuuks, millega tuleb kontrollida õpetusi ja kogemusi, on Piibel. (Joel.2,28.29; Apt.2,14-21; Heb.1,1-3; Ilm.12,17; 19,10.)
19. Jumala käsk
Jumala käsu suured põhimõtted on ilmutatud kümnes käsus ning nende näitlikuks kehastuseks on Kristuse elu. Need väljendavad Jumala armastust, tahet ja eesmärke inimeste käitumise ja suhete osas ning on kohustuslikud kõigile inimestele kõikidel aegadel. Need eeskirjad on aluseks lepingule Jumala ja Tema rahva vahel ning mõõdupuuks Jumala kohtus. Püha Vaimu tegevuse läbi osutavad nad patule ning äratavad inimeses vajaduse Päästja järele. Päästmine on täies ulatuses armust ja mitte tegudest, kuid selle viljaks on kuulekus Jumala käskudele. See kuulekus arendab kristlikku iseloomu ning loob heaolutunde. See on tõendiks meie armastusest Issanda vastu ja sellest, et me hoolime oma kaasinimestest. Usu sõnakuulelikkus osutab Kristuse väele muuta elu ning seepärast lisab jõudu kristlikule tunnistusele. (2.Ms.20,1-17; Ps.40,8,9; Mat.22,36-40; 5.Ms.28,1-14; Mat.5,17-20; Heb.8,8-10; Joh.15,7-10; Ef.2,8-10; 1.Joh.5,3; Rom.8,3.4; Ps.19,8-15.)
20. Hingamispäev
Peale kuuepäevast loomistööd puhkas Looja seitsmendal päeval ning seadis sisse hingamispäeva kui loomise mälestusmärgi kõigi inimeste jaoks. Jumala muutumatu käsuseaduse neljas käsk nõuab selle seitsmenda päeva hingamispäeva pühitsemist puhkepäevana, jumalateenistuse ja ligimese teenimise päevana — kooskõlas Jeesuse kui hingamispäeva Issanda õpetuse ja praktilise eeskujuga. Hingamispäev on rõõmsa suhtlemise päevaks Jumalaga ja üksteisega. See on sümbol meie lunastusest Kristuses, meie pühitsuse märk, meie ustavuse näitaja ning eelmaitse meie igavesest tulevikust Jumala riigis. Hingamispäev on Jumala ja Tema rahva vahelise igavese lepingu igaveseks märgiks. Pidades rõõmsalt seda püha aega reede õhtust – laupäeva õhtuni, päikeseloojangust päikeseloojanguni, pühitseme me Jumala loomis- ja lunastustööd. (1.Ms.2,1-3; 2.Ms.20,8-11; Luk.4,16; Jes.56,5.6; 58,13.14; Mat.12,1-12; 2.Ms.31,13-17; Hes.20,12.20; 5.Ms.5,12-15; Heb. 4,1-11; 3.Ms.23,32; Mrk.1,32.)
21. Ressursside kasutamine
Me oleme Jumala majapidajad, kellele Ta on usaldanud aja ja võimalused, võimed ja vara ning maa õnnistused ja ressursid. Nende õige kasutamise eest peame Temale aru andma. Teenides ustavalt Teda ja oma kaasinimesi ning makstes kümnist ja tuues annetusi Tema evangeeliumi kuulutamiseks ja Tema koguduse toetamiseks, tunnistame, et kõik kuulub tegelikult Jumalale. Majapidaja-amet on eesõigus, mille Jumal on meile andnud, et me kasvaksime armastuses ja saavutaksime võidu isekuse ja ahnuse üle. Majapidaja rõõmustab õnnistuste pärast, mis saavad osaks teistele tema ustavuse kaudu. (1.Ms.1,26-28; 2,15; 1.Aja.29,14;Hag.1,2-11; Mal.3,8-12; 1.Kor.9,9-14; Mat.23,23; 2.Kor.8,1-15); Rom.15,26.27.)
22. Kristlik ülalpidamine
Meid on kutsutud olema jumalakartlik rahvas, kes mõtleb ja tegutseb kooskõlas taeva põhimõtetega. Et Jumala Vaim saaks meis taas luua meie Issanda iseloomu, tegeleme me vaid nende asjadega, mis edendavad Kristuse-sarnast puhtust, tervist ja rõõmu meie elus. See tähendab, et meie lõbustused ja meelelahutused peaksid olema kooskõlas kristliku maitse ja kauniduse kõrgeimate standarditega. Tunnustades kultuurilisi erinevusi peab meie riietus olema lihtne, vooruslik ja korralik — sobiv neile, kelle tõeline ilu ei seisne välises ehtes, vaid tasase ja vaikse vaimu kadumatus ilus. Samuti tähendab see, et kuna meie ihu on Püha Vaimu tempel, tuleb meil selle eest hoolitseda mõistlikult. Lisaks piisavale liikumisele ja puhkusele, tuleb meil süüa võimalikult tervislikku toitu ning hoiduda Piiblis nimetatud ebapuhtatest (ebatervislikest) toitudest. Kuna alkohoolsed joogid, tubakas ning vastutustundetu ravimite ja narkootikumide kasutamine on meie ihule kahjulik, tuleb meil ka neist hoiduda. Selle asemel tuleb meil tegelda asjadega, mis viivad meie mõtted ja ihu Kristuse sõnakuulmise alla, kes soovib, et me oleksime terved, rõõmsad ja head. (Rom.12,1.2; 1.Joh.2,6; Ef.5,1-21; Fil.4,8; 2.Kor.10,5; 6,14-7,1; 1.Pet.3,1-4; 1.Kor.6,19.20; 10,31; 3.Ms.11,1-47; 3.Joh.2.)
23. Abielu ja perekond
Jumal seadis abielu Eedenis ja Jeesus kinnitas, et see on armastavale kaaslusele rajanev eluaegne ühendus mehe ja naise vahel. Kristlasele tähendab abielu siduvat kohustust nii Jumala kui abikaasa suhtes ning sellesse astujad peaksid jagama ühist usku. Vastastikune armastus, austus, lugupidamine ja kohusetunne moodustavad aluse sellele suhtele, mis peab peegeldama Kristuse ja Tema koguduse vahelise suhte armastussoojust, pühadust, lähedust ja kestvust. Abielulahutuse kohta õpetas Jeesus, et inimene, kes lahutab end abikaasast muidu kui hooruse pärast ja abiellub teisega, rikub abielu. Kuigi mõned perekondlikud suhted võivad olla mitte kõige paremad, võivad abikaasad, kes pühendavad end täielikult teineteisele Kristuses, saavutada Püha Vaimu juhtimisel ja koguduse toetusel armastava ühtsuse. Jumal õnnistab perekonda ja soovib, et selle liikmed aitaksid üksteist täieliku küpsuse saavutamise teel. Vanemad peavad kasvatama oma lapsi armastama Issandat ja kuuletuma Temale. Oma eeskuju ja sõnaga peavad nad õpetama neile, et Kristus on armastav distsipliininõudja — alati õrn ja hoolitsev — kes soovib, et neist saaksid Tema ihu liikmed, kes moodustavad Jumala perekonna. Perekondliku ühtekuuluvuse suurenemine on üks viimse evangeeliumikuulutuse märkidest. (1.Ms.2,18-25; Mat.19,3-9; Joh.2,1-11; 2.Kor.6,14; Ef.5,21-33; Mat.5,31.32; Mrk.10,11.12; Luk.16,18; 1.Kor.7,10,11; 2.Ms.20,12; Ef.6,1-4; 5.Ms.6,5-9; Õps.22,6; Mal.3,23.24.)
24. Kristuse teenistus taevases pühamus
Taevas on pühamu, tõeline telk, mille on ehitanud Jumal ja mitte inimene. Selles teenib Kristus meie heaks, tehes usklikele kättesaadavaks oma lunastava ohvri, mis sai toodud kord kõigi eest ristil. Kristus pühitseti tõelise Ülempreestri ametisse meie heaks ja Ta alustas oma vahemehetööd siis, kui läks peale ülestõusmist taevasse. Aastal 1844, mil lõppesid 2300 prohvetlikku päeva, alustas Ta teist ja viimast osa oma lepitustöös. Selleks on uurimiskohus, mis on osa kogu patu lõplikust kõrvaldamisest, mida sümboliseeris heebrealaste pühamu puhastamine suurel lepituspäeval. Selle sümboolse teenistuse käigus puhastati pühamu loomsete ohvrite verega, kuid taevased asjad puhastatakse Jeesuse vere täiusliku ohvriga. Uurimiskohus näitab taevastele olevustele kes surnuist magavad Kristuses ja arvatakse seepärast Tema läbi väärilisteks osa saama esimesest ülestõusmisest. See ilmutab ka, kes elavate hulgast on püsivalt Kristuses, pidades Jumala käske ja Jeesuse usku, ja on seepärast valmis muutmiseks ja ülesvõtmiseks Tema igavesse kuningriiki. Nimetatud kohus tuvastab Jumala õiguse päästa neid, kes usuvad Jeesusesse. Kohus teeb otsuse, et need, kes on jäänud ustavaks Jumalale, saavad kuningriigi. Kristuse teenistuse lõppemine taevases pühamus, märgib ära inimeste armuaja lõpu. (Heb.8,1-5; 4,14-16; 9,11-28; 10,19-22; 1,3; 2,16.17; Tan.7,9-27; 8,13.14; 9,24-27; 4.Ms.14,34; Hes.4,6; 3.Ms.16; Ilm.14,6.7; 20,12; 14,12; 22,12.)
25. Kristuse teine tulemine
Kristuse teine tulemine on koguduse õnnis lootus, evangeeliumi suur haripunkt. Päästja tulemine on tõeline, isiklik, nähtav ja globaalne sündmus. Kui Ta tuleb, äratatakse surnud pühad üles, mille järel neid kirgastatakse koos elavate õigetega ning võetakse taevasse, ülekohtused aga surevad. Prohvetikuulutuste täitumine, mis seoses praeguse olukorraga maailmas, näitab, et Kristuse tulek on lähedal. Selle sündmuse aega ei ole ilmutatud ja seepärast kutsutakse meid üles olema valmis igal ajal. (Tit.2,13; Heb.9,28; Joh.14,1-3; Apt.1,9-11; Mat.24,14; Ilm.1,7; Mat.24,43.44; 1.Tes.4,13-18; 1.Kor.15,51-54; 2.Tes.1,7-10; 2,8; Ilm.14,14-20; 19,11-21; Mat.24; Mrk.13; Luk.21; 2.Tim.3,1-5; 1.Tes.5,1-6.)
26. Surm ja ülestõusmine
Patu palk on surm. Kuid Jumal, kes üksi on surematu, kingib oma lunastatuile igavese elu. Kuni selle päevani on surm teadvuseta olek kõigile inimestele. Kui ilmub Kristus, kes on meie elu, kirgastatakse ülesäratatud õiged ja elavad õiged ning nad viiakse üles kohtuma oma Issandaga. Teine ülestõusmine, millest saavad osa ülekohtused, toimub tuhat aastat hiljem. (Rom.6,23; 1.Tim.6,15.16; Kog.9,5.6; Ps.146,3.4; Joh.11,11-14; Kol.3,4; 1.Kor.15,51-54; 1.Tes.4,13-17; Joh.5,28.29; Ilm.20,1-10.)
27. Millennium ja patu lõpp
Millennium on tuhande-aastane ajastu esimese ja teise ülestõusmise vahel, mil Kristus valitseb koos oma pühadega taevas. Selle aja jooksul mõistetakse kohut “õelate surnute” üle; maa on elavatest inimestest täiesti tühi, kuid siin asuvad Saatan ja tema inglid. Millenniumi lõppedes laskub Kristus koos oma pühadega ja Püha Linnaga taevast maa peale. Siis äratatakse üles “õelad surnud”, kes koos Saatana ja tema inglitega piiravad ümber selle linna; kuid Jumal saadab tule, mis hävitab nad ja puhastab maa. Selliselt vabastatakse universum patust ja patustest igaveseks. (Ilm.20; 1.Kor.6,2.3; Jer.4,23-26; Ilm.21,1-5; Mal.3,19; Hes,28,18.19.)
28. Uus maa
Uuel maal, kus elab õigus, valmistab Jumal lunastatuile igavese kodu ja täiusliku keskkonna igaveseks eluks, armastamiseks, rõõmutsemiseks ja õppimiseks Tema läheduses. Jumal elab siin ise oma rahvaga ning kannatused ja surm on möödas. Suur võitlus on siis lõppenud ja pattu ei ole enam. Kogu loodu, elav ja elutu, kuulutab, et Jumal on armastus; ja Ta valitseb igavesti. Aamen. (2.Pet.3,13; Jes.35; 65,17-25; Mat.5,5; Ilm.21,1-7; 22,1-5; 11,15.)