Jumala austamise traditsioon

Rakvere koguduse pastori Toivo Kaasiku sõnum jõuluaja jumalateenistusel Rakveres 24.12.17.

“Neil päevil sündis, et keiser Augustus
andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas.
See esmakordne üleskirjutus toimus ajal,
kui Küreenius oli Süüria maavalitseja.
Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna.
Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna,
mida hüütakse Petlemmaks,
sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt,
et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel.
Aga nende sealoleku aegu said päevad täis
ja Maarja pidi sünnitama.
Ta tõi ilmale oma esimese poja
ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime,
sest nende jaoks polnud majas kohta.
Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja.
Issanda ingel seisatas nende juures
ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga.
Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke!
Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu,
mis saab osaks kogu rahvale,
et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja,
kes on Issand Kristus.
Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.”
Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:
„Au olgu Jumalale kõrges
ja maa peal rahu,
inimestest hea meel!”

Lk 2:1-14

Aeg, mil Jeesus siia ilma sündis, oli tolle aja maailma keskmeks peetaval alal ehk siis Lõuna- ja Lääne-Euroopas ning Lähis-Idas ja Aafrika põhjaosas suurte muutuste aeg. Nimetatud piirkonda valitsesid roomlased, aga nende endi riigikord oli olnud Jeesuse sünnile eelnenud sajandil muutlik: Rooma vabariigist oli aastakümnete pikkuste protsesside käigus saanud keisririik ja Jeesuse sündides oli võimul riigi esimene keiser Augustus. Roomlased olid oma võimu alla ühendanud palju rahvaid ja kuigi igal rahval oli lubatud oma religiooni juurde jääda, rajati ühendavaks usuliseks institutsiooniks Rooma keisri kultus. See oli mõeldud ületama usundite erinevused, edendama Rooma riigis patriotismi ja ühendama kogu selle aja maailma ühe niinimetatud ”päästja”; Rooma keisri valitsuse alla. See, ajaloos teadaolevalt evangeelium keisrist, oli ainujumala kummardajatele juutidele täiesti vastuvõetamatu ja suuremate rahutuste ära hoidmiseks oli neil erivabadus Rooma keisrit mitte kummardada. Kui ristiusk levima hakkas, olid juudid oma kunagise õiguse juba kaotanud ja algkristlasi kiusati Rooma impeeriumis taga, et nad oma Jumalale lisaks polnud nõus ühtki teist jumalat kummardama. Ometi ristiusk levis, sai ülekaalu ja muudeti juba mõned sajad aastad hiljem Rooma impeeriumi ametlikuks usundiks. Teiste usundite traditsioonid jäid tahaplaanile ja asendusid ristiusu traditsioonidega.

Ma ei tee teile pikemat ajalooekskurssi, selle väikese ülevaaatega tahtsin vaid näidata, et Jeesuse sündimise ja algristikoguduse aegne elu-olu oli kõike muud, kui põlvest põlve edasi antav sajanditevanune traditsioon. See oli aeg, mil riigid tõusid ja langesid, sama tegi ka kultuur ja traditsioon.

Täna on jõuluõhtu. Selle ristiusu traditsiooni algsündmus, Jeesuse siia ilma tulemine, oli juba 2 aastatuhandet tagasi. XXI sajandi usklikud on selles mõttes paremas olukorras, kui Jeesuse sünni aegse Rooma riigi alamad. Traditsioon kestab ja on tänaseks üks pikemaid maailmas. Kuid ajad muutuvad, jätkuvalt tuleb peale midagi uut ja see tõrjub vana kõrvale. Veel inimese eluea pikkuse jagu tagasi tähendas jõulukirik näiteks saanisõitu ja aisakellade helinat. Maailmas, kus mina olen elanud, on jõulukirikusse mindud kas autoga või jalgsi, kui seda üldse on tehtud ja tehakse. Viimaste aastatega on Eestis nähtavaks muutuseks saanud veel see, et detsembri lõpupoole siinmail harjumuspärane lumevaip on olnud kas väga õhuke või puudunud täiesti. Eile küll sadas lund ja jõulutunnet sai kohe nagu rohkem. Aga ega seda eriti palju pole ja tundub, et kurikuulus kliimasoojenemine on Eesti talviseid temperatuure niipalju tõstnud, et valge jõulu traditsioon hakkab Läänemeremaades vist peagi kaduma. Aga niikuinii pole siin ilmas miski kindel, mida just eile valusal kombel näitas Tartu Ülikooli rektori ootamatu surm.

Kogu see maailm on jätkuvas muutumises. Inimesed sünnivad ja surevad, ajad ning ilmastik muutuvad, kombed ja traditsioonid samuti, kuid kas ka Jeesus muutub koos ajaga? Ma ei mõtle seda, et Jumal, kui selline muutuks, aga vaadates teda inimese silmade läbi? Kas paistab teisiti, kui kunagi ammuses lapsepõlves? Niiviisi arutledes võib muutumist tõesti märgata, aga see tuleb sellest, et mina, inimene, olen ise muutunud. Minu silmaring on läinud kas laiemaks või siis kitsamaks. Kuulus jõululaul, Püha öö, mida just enne jõulujutlust koos laulsime, on küll igal juhul ilus. Aga see kõlab kardinaalselt erinevalt, kui näiteks laps seda ühe näpuga klaveril toksib või kui lapsest on sirgunud professionaalne muusik ja ta aastakümneid hiljem sedasama lugu taas mängib. Nüüd juba kõiki omandatud oskusi ära kasutades.

Viimastel aastakümnetel kuulen aegajalt mõtet sellest, et usu ja usklikuks olemise aeg Euroopas on möödas. Et tänane Euroopa elab kristluse-järgsel ajal. Kui nüüd seda silmas pidades mõelda jõulupühade tähistamise traditsiooni muutumisele, siis võib president Kaljulaidi kombel ka jõulud ja kiriku teineteisest lahusolevaks väita. Osaliselt vist ongi juba nii läinud.

Traditsioon on aga vaid niikaua sisukas, kui see juhib selle järgijaid algsündmuse juurde. Tõsi on, et jõule tähistati maailmas juba enne, kui Jeesus sündis, kuid ristiusu jõulude algpõhjus on just nimelt meie Issanda Jeesuse sündimine. Ajaloolaste arvates juhtus see küll üsna kindlasti mingil muul ajal, kui talvise pööripäeva paiku. Aga ilma Kristuse sündimise tähistamise kandva jõuta oleks ka jõulupüha traditsioon ülima tõenäosusega kadunud koos teiste vana-Rooma usunditega ilma, et inimene selle järele puudust oskaks tunda.

Samas pole traditsiooni paratamatut ajas muutumist vaja karta, kui tähelepanu selle algsündmusele püsima jääb. Et ristiusu jõulude algpõhjus, Maarjale ja Joosepile sündinud Jeesus muutuks minu jaoks päevast päeva aina tähtsamaks.  Et tema tulemisega inimesele osaks saanud Jumala arm paneks mind minu Issandat aina rohkem armastama. Kui see asi on paigas, on juba ükskõik, kas ma lähen jõuluõhtul kirikusse hobusega, autoga, jala või veel mingil muul moel, oluline on, et ma käin kirikus jõuluõhtul ja ka muul ajal. Jõulutraditsiooni juures on keskse tähtsusega see, et Jeesus sündis, et Jumal sai inimeseks, et see juhtus inimese heaks. Seda on oluline meeles pidada ja Jumalat jõulutraditsiooni algpõhjuse, Jeesuse siia maailma sündimise eest kiita ja tänada. Ehk kui lõpetada Adventkiriku suurkuju Ellen White sõnadega, kui ta raamatus Adventkodu jõulude kohta kirjutas, siis me võime teha saabuvad pühad ajaks, mil austada ja ülistada Jumalat.